Keelevigastused

Hobuse keele vigastused võivad omanikule kergesti märkamata jääda, aga see ei tähenda, et neid võib ignoreerida.

Keelevigastused pole probleemide listis tõenäoliselt esmased. Kui hobune harjumuspäraselt keelt suust välja ei aja, ei pruugi te teda valjastades näha muud kui paari roosat välgatust. Kui ta sööb normaalselt ja kenasti suulisi aktsepteerib, miks sellele siis üldse mõelda?

Siiski esineb hobuse keelel haavu sagedamini, kui enamik omanikke arvab. Karmid suulised on peamine kahjustuste allikas, kuid hobune võib ka teravate esemetega keelt vigastada või ise kogemata keelde hammustada. Ja enamasti ei pruugi te isegi vigastust märgata. „Enamik keelevigastusi, mida ma olen näinud, olid juba paranenud,“ sõnab veterinaarmeditsiini doktor Bruce Connally, hobuspordi meditsiinispetsialist Colorados Longmontis. „Avastame need, kui mingil muul põhjusel hobuse suhu vaatame.“

Isegi tõsised keelevigastused võivad märkamatuks jääda. „Ma avastasin ühe vana vigastuse – keel oli peaaegu pooleks ja paranenud –, kui kontrollisin hobuse hambaid,“ räägib Connally. „Keegi ei kahtlustanud niisugust olukorda, sest hobune näis täiesti normis olevat.“ Hobused tulevad hästi toime isegi siis, kui suur osa keelest on küljest ära.

Siiski võib mõnest keelehaavast põhjustatud valu mõjutada hobuse söömisvõimet ning armistumise, koekärbumise, närvikahjustuste ja muude võimalike vigastuste järelmõjud võivad olla pikaajalised, muuta hobuse kartlikuks ja/või mõjutada seda, kuidas ta reageerib suulistele.

Seega on tarvis teada, mil viisil hobune võib keelt vigastada. Õnnetusi juhtub ikka, kuid riski vähendamiseks tasub astuda vajalikke samme. Kui märgata probleemi ruttu, saab abi otsida kohe, kui see osutub vajalikuks.

Hobuse keele anatoomia

Keel koosneb rohkem kui tosinast eri lihasest, sealhulgas nii välistest lihastest, mis kinnitavad keele lõualuu ja hüoidaparaadi külge (luud, mis toetavad ka kõri ja neelu), kui ka sisemistest lihastest, mis algavad ja lõpevad täielikult keeles endas. Tegelikult on keel üks vähestest kohtadest kehas, kus loomal on vabatahtlik kontroll lihaste üle, mis ei ole otse luude külge kinnitatud.

Nagu igal teisel loomalgi, on hobuse keel spetsialiseerunud vajalikule tööle. See on korraga nii sensoorne organ, millel on närvid valu, soojuse, surve ja maitse tundmiseks, kui ka töövahend, mis võimaldab hobusel süüa. Väga liikuv keele esiosa töötab koos hammaste ja huultega, et valida ja haarata sööta või ampsata rohuliblesid. Hobused on asjatundlikud ampsajad, osavad valima ainult kõige lemmikumaid palasid, jättes soovimatud järele. Seda saab kinnitada igaüks, kes on kunagi leidnud ravimi või söödalisandi, mis on hobusel pärast kõige muu ärasöömist järele jäetud.

Keele tagaosal, kus see on kinnitunud lõualuu külge purihammaste vahel, on närimisel ja neelamisel oluline osa. Papillid, spetsiaalsed näsad keele pinnal, juhivad sööta õigesse asendisse. Keel surub sööda vastu suulage, kus vallide abil surutakse see mälumispindadele, peenestatakse ja saadetakse spiraalselt keelele, mis liigutab seda järk-järgult suu tagumise osa poole.

„Keele osa, mida me näeme, on üsna lame, kuid keelepäras on suur kühm, mida kasutatakse neelamisel abivahendina,“ selgitab Connally. „Seal taga on väga paks lihas ja kui sa vaatad hobuse suhu ning näed seda, võid arvata, et keelel on midagi viga, kuid see on normaalne. Hobuse keel on väga kasulik suures ja pikas suualas, et aidata toitu neelata.“

Hobuse keele teine oluline funktsioon on hammaste puhtana hoidmine. Nii nagu inimene, liigutab hobune keelt suus, et hammaste vahelt toit välja ajada. Seejärel loputab sülg pinnad puhtaks.

Kui tõsiselt mõjutab keelehaav hobuse elukvaliteeti, sõltub osaliselt haava asukohast. Enamik vigastusi esineb keele liikuvas esiosas. Hobused kohanevad üldiselt hästi, isegi kui mõni keeleosa on kahjustunud, sest nad saavad sööda suhu võtmiseks kasutada rohkem mokki ja hambaid. „Hobune, kes on kaotanud suure osa keelest (või tuleb see pärast vigastust eemaldada), sööb teistmoodi, kuid üldiselt saab ta hakkama,“ ütleb Connally. „Kui lehm kaotab keele, nälgib ta surnuks, sest kasutab keelt sööda suhu tõmbamiseks.“

Seevastu vigastus – torkehaav, abstsess või haavand –, mis esineb suu tagaosas, võib põhjustada nii palju valu, et segab närimist. „Tõsine vigastus keelepäral võib häirida ka neelamist,“ sõnab Connally. Need on haavad, mis võivad hobusel põhjustada kaalulangust, kui ta ei saa piisavalt süüa.

Kuidas hobuse keel vigastatud võib saada

• Suuliste põhjustatud vigastused. Suulised on hobustel ehk kõige levinum keelehaavade põhjus. Äkiline jõuline surve või tugev tõmme, näiteks kui hobune astub ratsmetele ja tõmbub tagasi, võib keelt vigastada. Mõned suulised on karmimad kui teised ja tekitavad kergemini vigastusi, kui ratsmeid sikutada kas kogemata või toorelt.

„Ma vaatasin hiljuti üle hobust, kellel oli suulistest põhjustatud arm rohkem kui 25 protsendil keelest, ja omanik tunnistas, et hobune perutas noorena ja ta oli veidi liiga karm looma suu suhtes. Aga ta ei teadnud, et lõikas hobusele keelde,“ ütleb Connally. Hobune ei olnud näidanud ilmseid märke vigastusest.

Mõnikord on hobusel vana vigastus ja omanik võib ainult oletada, mis kunagi juhtus. „Ostsin hobuse juba ammu oksjonil, ta oli väga ilus paberitega veerandmiili mära,“ räägib veterinaarmeditsiini doktor Tia Nelson, veterinaar/hobuserautaja Montanast Helenast. „Ta oli endine võistlushobune ja ta oskas ainult joosta. Kui seda ei saanud teha kiires galopis, siis ta ei jooksnudki. Üritasin aru saada, miks ta nii „kõva“ suuga oli, ja kui talle suhu vaatasin, avastasin, et tal oli olnud vigastus kogu keele paksuse ulatuses, mis nüüd oli tervenenud. Arvan, et see võis juhtuda, kui keegi kasutas tal suus topeltkeerdudega traatraudu, mis lõikasid loomale keelde. Huvitav oli leida, kui palju kahju oli tema keelele põhjustatud.“

Kui te pole kindel, kui hästi suulised hobusele sobivad, paluge veterinaaril või treeneril neid hinnata. Te tahate kasutada kõige leebemat võimalikku varianti, et vähendada hobuse vigastamise ohtu.

• Keelesidemed. Neid vahendeid, mis kinnitavad keele hobuse suus kinni, kasutatakse sageli võidusõiduhobustel. „Treenerid kasutavad keelesidemeid ja eri meetodeid, et püüda hobuse keelt jooksu ajal suus hoida,“ selgitab Connally. „Keegi ei tea, miks mõnele hobusele meeldib jooksmise ajal keelt suust välja ajada, kuid ka mõni inimene pistab näiteks niidi nõela taha ajamisel oma keele suust välja. Võib-olla hobune keskendub.“

Suust välja aetud keel on ebasoovitav ka näitusehobustel ja kuigi need vahendid on enamikul võistlustel keelatud, välja arvatud mõned erandid, kasutab mõni treener neid noortel hobustel. Kuid keelesidemete vale tarvitamine võib hobusele kergesti keelde lõigata või põhjustada sellel närvikahjustusi. Ei ole haruldane, et võistlustest loobunud tõupuhastel hobustel keel ripneb sageli närvikahjustuse tõttu, mis põhjustab osalist halvatust. Liiga kõvasti paigaldatud side võib kergesti keelde lõigata või keele täielikult katki murda.

• Katkised hambad. Murdunud hambad, konksud ja muud hammaste probleemid võivad tekitada teravaid servi, mis kahjustavad keelt. „Ma olen näinud suuri haavandeid ja auke keeltes, mis on põhjustatud teravatest, vales asendis hammastest,“ ütleb Connally. „Ma lasin ühe hobuse enda juurde tuua, sest tal voolas pidevalt suust sülge – ämbritäied vedelikku, kui talle suulised suhu pandi. Kui rauad suust eemaldati, oli temaga kõik korras. Andsin hobusele rahusteid ja vaatasin talle suhu. Ta oli mõni aeg varem löögi saanud, mis oli lükanud ühe alumise purihamba viltu, nii et see kaldus sissepoole ja torkis keele alt. Keele all oli juba umbes kahe tollise läbimõõduga auk.“

Kui suulised hoidsid keelt all, ei saanud hobune neid teravast hambast eemal hoida. „Me viilisime hammast ja edaspidi polnud loomal enam ärritust ega süljeeritust,“ sõnab Connally.

Hambauuringuid võiks teha vähemalt kord aastas või sagedamini vanematel hobustel ja neil, kellel on varem probleeme olnud, see aitab tuvastada ja eemaldada probleeme enne, kui kahjustus on suur.

• Võõrkehad suus. Kui hobusele satub heina või söödaga suhu terav ese, näiteks traaditükk, võib see keelt lõigata või keele sisse kinni jääda. Mõnel taimel, nagu näiteks teraviljalistel või kõrrelistel, on teravad seemnepead, mis võivad põhjustada keelel vermeid ja haavandeid. „Me näeme sageli teraviljaliste põhjustatud abstsesse keeltes, mõnikord keelde kinni jäänud okkad ja oksatükke. Ma olen tõmmanud mitu traaditükki keelest välja,“ jutustab Connally. „Eelmisel aastal uurisin hobust, kes eritas palju sülge ja sõi veidralt. Kui sain käe piisavalt kaugele talle suhu pista, leidsin ning tõmbasin välja kahe ja poole tollise traaditüki, mis oli keele külge kinni jäänud, peaaegu sama kaugele kui viimane purihammas. Kui saime traadi välja, hakkas hobusel hästi minema.“

Nooremad hobused, eriti varsad, on uudishimulikud, nad nilpsavad ja näkitsevad asju, mida ei tohiks süüa. Kui varss vigastab keelt, ei saa ta imeda. „Keel on imemise jaoks ülioluline,“ ütleb Connally. „Kui varss ei saa imeda, peab teda õpetama ämbrist jooma, et ta saaks suu piisavalt sügavale vedelikku uputada, et imemisliigutusi teha. Ma olen näinud vastsündinud vasikaid ja varssasid, kellel on pärast rasket sünnitust keel paistes ja kes ei saa imeda enne, kui paistetus taganeb. Neid saab sööta nasogastrilise toruga, kuni nad on suutelised ise imema.“

Võõrkehade leidmiseks heina kontrollimine ja prahi koristamine tallis, eriti söödakohtade ümber, on alati hea mõte. Pidage siiski meeles, et hobuse keelde võib sattuda metallitükk just sööturist endast – inimesed kasutavad heinasööturitena vanu traktorirehve, aga kui metall kusagilt paistab, saavad hobused kergesti metallitükikesi suhu. Kui kasutate traktorirehve sööturitena, kaaluge millelgi muu kasutuselevõttu või vähemalt vahetage välja need, mille kumm on ära kulunud.

• Hammustused. Juhuslik hammustus on haruldane, kuid mõnikord võib hobusel keel hammaste vahele sattuda nii kõvasti, et see saab kahjustatud. Ükskord hoidis omanik mära keelt suust väljas, kui veterinaar püüdis looma hambaid uurida. See on tavaline praktika, mis aitab hobuse pead immobiliseerida, hoides samal ajal suu lahti. Kuid mära jõnksas peaga taha, surus hambad kokku ja keel jäi omaniku kätte. Katse keel uuesti külge kinnitada ebaõnnestus, kuid rebenenud serv paranes hästi ning mära sai normaalselt mäletseda ja süüa.

„Suud kontrollides ja keelt suust väljas hoides on vaja hoida korraga nii keelt kui päitseid,“ selgitab Connally. „Isegi kui hobune ei hammusta endale keelde, on oht sikutada keelt liiga kõvasti, et seda halvata, kui ta püüab eemale tõmbuda. Kui hobune hüppab taha ja te hoiate ikka veel tema keelest kinni, et teda paigal hoida, võite keelt nii kõvasti tõmmata, et see ei toimi enam korralikult. Kui uurite hobuse suud, veenduge, et teil on üks sõrm päitsetes, nii et te kas lähete hobusega kaasa, kui ta tagasi tõmbub, või olete piisavalt kiire, et hobusest lahti lasta. Aeg-ajalt hoiab keegi ikka keelt edasi, kui hobune tagasi tõmbub, ja see ei ole hea asi!“

Keelt võib suu kõrvale tõmmata lühikeseks ajaks, et hobusele suhu vaadata. Aga kui on vaja suu või hammaste põhjalikumat uurimist või muud tegevust läbi viia, on spetsiaalsed instrumendid palju ohutumad.

Veelgi ebatavalisema stsenaariumi korral võib üks hobune teise keelt hammustada. Nelson hoolitses kunagi täku eest, kelle keel oli peaaegu murtud. Nähtavasti oli ta teise täkuga läbi tara tülitsenud ja too haaras tal keelest. „See oli veider vigastus, mis kahjustas keelt väga sügavalt, peaaegu et läbistas selle,“ meenutab Nelson.

Kuidas hobusel keelevigastusi ära tunda 

Veritsemine on kõige vahetum märk hiljutisest keelevigastusest, kuid alati ei pruugi verd näha. „Mõni vigastus ei veritse eriti, sest leian harva omaniku, kes teab, et hobuse keelt on vigastatud,“ ütleb Connally. „Ja mõni hobune võib lihtsalt vere alla neelata, nii et seda ei tulegi suust välja.“

Isegi tugev verejooks ei pruugi olla nähtav. „Mind kutsuti tööle ühe hobuse juurde, kes oli lakkunud metallvooderdise teravat serva ja lõiganud keele umbes kahe kolmandiku ulatuses otsast, ma pidin ülejäänu eemaldama,“ jutustab Connally. „Selleks ajaks, kui mind kutsuti olukorda hindama, oli hobuse keel must ja rippus suust välja. Omanik ei olnud vigastust varem märganud ja keelt päästa oli liiga hilja. Omanik ei näinud, et see oleks veritsenud. Mitte midagi polnud märgata, enne kui keel oli must ja suust väljas.“

Muud vigastuste tunnused võivad olla liigne süljeeritus, heina või sööda suust maha kukutamine või suust tulev ebameeldiv lõhn. Kui hobusel on suus valu, võib ta seista, pea välja sirutatud, või on tema käitumine veider. Ta võib keelduda suitsetest või ei lase üldse oma pea ligi ega mitte midagi teha.

Ravivõimalused sõltuvad vigastuse põhjusest ja raskusest. Ilmselgelt eemaldatakse kõik võõrkehad ja lahendatakse hambaprobleemid. Värskelt vigastatud keel võib vajada õmblusi, kuid mitte ilmtingimata. Paljud võivad jääda paranema ilma ravita. „Ma olen näinud ainult paari keelevigastust, millega tuli tegeleda; enamik paraneb ise,“ ütleb Connally.

Kui on vaja õmblemist, valib veterinaar tõenäoliselt absorbeeruvad niidid, mis lagunevad aja jooksul ja mida ei ole vaja eemaldada. „Meil on praegu tõeliselt häid absorbeeruvaid materjale, mis kestavad kuu aega või rohkem, enne kui lagunevad,“ kinnitab Connally. „See on palju lihtsam, kui üritada niite hiljem eemaldada. Samuti ei saa peita nailonniidi sõlmi, need toimiksid ärritava võõrkehana.“

Teise hobuse hammustatud keelega täku puhul Nelson esialgu kahtles õmbluste suhtes. „Olin palju kirjandust lugenud ja teada saanud, et keele rebendid ei parane väga hästi ning hobused kaotavad sageli selle osa keelest,“ ütleb ta. Aga ta otsustas riskida. „Meil polnud midagi kaotada ja see võis toimida,“ ütleb Nelson. „Arvasin, et võiksime proovida ja vaadata, mis juhtub.“

See tasus end ära. „Täku keel paranes hästi, kuigi haav oli sügav, rohkem kui poolde keelde,“ ütleb Nelson. „Täkk sõna otseses mõttes ei vaadanud tagasi; tal ei olnud enam probleeme ning ta sõi, jõi ja käitus normaalselt.“ Täna ei arvaks keegi, et tal on kunagi mingi vigastus olnud.

Sellest ajast alates on Nelson õmmelnud mitut keelehaava, millel on üldiselt head tulemused. „Keele rebendid võivad olla erinevad ja huvitavad ning mulle meeldib keeli uuesti kokku panna,“ ütleb ta. „Me oleme teinud mitu õmblemist ja kõik on paranenud kenasti. Sellise vigastusega töötamiseks rahustame hobuse maha ja paneme suhu spetsiaalse instrumendi. Mul on ka abiline, kes hoiab keelt valmis. Need keeled, millega olen tegelenud, on kenasti õmblustele reageerinud. Niisiis ma ei kõhkle, kui pean keeli õmblema.“

Kui haava ei avastata kohe, võib vajalik olla surnud koe eemaldamine. „Kui haav on vanem, püüan jõuda värske koeni, millel on parem võimalus korralikult kokku kasvada,“ selgitab Nelson.

Kui õmmeldud keel ei parane hästi, võib osutuda vajalikuks osa keelest eemaldada. Kuid isegi suure liikuvama keeleosa eemaldamine pole tavaliselt katastroof. „Need hobused üldiselt kohanevad hästi, isegi kui suur osa keelest on puudu,“ ütleb Nelson. Keegi ei oska kahtlustada, et loom on keele kaotanud, kui seda just näha pole.

Keelehaava paranemise ajal võiks hobuse heina ja sööta niisutada, et hõlbustada mälumist; võib ka üle minna heinakuubikutele või pehmemale söödale, kuid paljudel hobustel läheb hästi ka ilma erikohtlemiseta. Samuti on hea mõte vältida ratsutamist, kuni vigastus paraneb.

Pidage meeles, et isegi paranenud vigastused võivad mõjutada seda, kuidas hobune reageerib suulistele, eriti kui vigastus oli suuliste all või lähedal. Kuigi paljud paranenud keeltega hobused käituvad normaalselt, võivad mõnda hobust suulised ärritada või põhjustada valu armistunud ja/või deformeerunud koes. Kui vana keelevigastusega hobune ei reageeri hästi või suulised ärritavad teda, peab ehk proovima teist liiki raudu või isegi kasutama raudadeta päitseid. Mis puudutab söömist, siis enamikul hobustest läheb hästi, isegi kui on palju armkudet, mis piirab keele liikuvust.“

Hobused võivad sattuda igasugustesse olukordadesse ja vigastada end üllataval viisil. „Mulle avaldab pidevalt muljet kõik, mida hobused võivad teha, et haiget saada,“ nendib Nelson. Ja kuigi keelevigastus ei pruugi olla kõige katastroofilisem haav, mida hobune suudab taluda, on siiski hea mõte olla teadlik kõigest, mis võib juhtuda, et saaks vajadusel olla valmis probleemiga kohe tegelema.

ORIGINAAL