fbpx

Hobuste toidu ladustamine ja säilitamine.

Tagasi Blogi

Hobuste toidu ladustamine ja säilitamine.

Selleks, et ennetada toidu kvaliteedi langust, hallituse levikut või nakatumist, peaksid (hobuste) omanikud hankima ja hoiustama kõige ohutumat toodangut.

Ühel Peruus asuval mäeküljel asub koopasarnane konstruktsioon, mis oli kunagi terve küla toidu tagavarade peidik. Püsivalt jahe temperatuur ja pimedus hoidis toitu kiiresti riknemast – praktika, mis on aastatuhandete jooksul välja kujunenud. Kuid tänapäeval on kõik palju spontaansem. Me saame kõik mida vaja kas toidupoe riiulitelt, turult või omaenda aiast. Enam ei ole vajadust suuremaid toidukoguseid tagavaraks varuda. Mis aga puutub meie hobuste sööda varude hoiustamisse, siis toetume endiselt vanadele õppetundidele, mis on ajaloost tuttavad ja läbi proovitud.

Ideaalis peaksid hobuste omanikud hankima parimat ja ohutuimat sööta ning seda hoiustama aasta läbi, samal ajal vältima kvaliteedi langust, hallituse levikut või nakatumist, mis võiks ohustada nende loomi.

Heina hoiustamine

Suuremas osas Ameerika Ühendriikidest kasvab hein ainult soojal aastaajal. Kõrgeima kvaliteedi annab ning parima hinna tagab selline toodang, mis säilib kuni järgmise lõikuseni. Selleks, et hein säiliks võimalikult värske ja kõrge maitseväärtusega, tuleb ennetada hallituse tekkimist, temperatuuri liigset tõusu ning toiteväärtuse langust.

Õige heina lõikus ja kuivatamine on olulised nn „heina hingamise“ kontrollimiseks. See on loomulik protsess, mille käigus tekib soojus ja bakterite levik. PhD Michael Collins, endine Kentucky Ülikooli agronoomia professor selgitab heina tootmise teaduslikku poolt: „Hein sisaldab lõikamise ajal üldiselt umbes 80% niiskust, põllul kuivamine vähendab niiskuse taset selleni, et heina on turvaline põldudelt koguda. Heina, mille niiskustase on kuivamise käigus langenud 16-20%st madalamale, saab säilitada, kartmata kuumenemist või hallituse teket. Kui hein on pallitud liiga suure niiskuse juures (25-35%), võib mikroobide paljunemine temperatuuri kergitada märkimisväärselt. Äärmuslikel juhtudel võivad heinapallid ise-eneslikult süttida.“ Heinal, mille temperatuur on tõusnud 65-80C-ni (150-175F), on potentsiaali põlema süttida, mis ohustab talle ja varustust.

Pallimisele järgnevatel esimestel nädalatel on niiskuse ja kuumuse koosmõjul ise-eneslik süttimine eriti suur oht. Seetõttu soovitab PhD Kathleen Crandell, (Kentucky Equine Research) hobuste omanikel jälgida kahel esimesel nädalal pärast uue heina virnastamist niiskuse taset, hoides seda alla 14% ning kuumustaset. Selleks võib kasutada elektroonilist sondi (nt Delmhorsti oma niiskuse jaoks) ja temperatuuri mõõtjat, mida saab pallide sisse panna. Temperatuur peaks jääma alla 50C (120F). Kui mõne palli temperatuur on kõrgem, eralda need teistest ning laota need vihma eest varjul olevale alale kuivama.

Pärast korralikult kuivanud heina ostmist ladusta see hobusetallist eraldi hoonesse, mille katus ei leki. Selleks, et takistada niiskuse imendumist maapinnast heinapallidesse, soovitab Collins asetada pallid kas kuiva põhu, lahtise killustiku või puust aluste peale. Vastasel juhul võib otse pallide all olevast mullast või tsemendist tekkiv kondensatsioon („higistamine“) viia hallituse või riknemiseni.

Crandell soovitab heinapallid ladustada nii, et nende vahel vabalt liikuv õhk aitab niiskusel aurustuda. Ta soovitab: „Asetage ruudukujulised heinapallid äärte peale, jättes ridade vahele väikesed vahed, muutes iga kihiga pallide orientatsiooni ning ärge asetage kuhja rohkem kui 4-5 kihti heinapalle.“

Üha rohkemad talud on kasutusele võtmas ümaraid heinapalle, mis on ökonoomsemad ja millega on lihtsam loomi toita.

Ventilatsioon ja õhu ringluse tagamine on olulised nö lakkades, kus on eriti suureks ohuks kuumus ning ise-eneslik süttimine. Järgides Crandelli soovitusi, vältige pallide liiga tihedat või lausa laeni ladustamist. Lakkades kipub heinale kogunema tolmu, mis võib põhjustada hobustel hingamisprobleeme.

Välitingimustes hoitavat heina on soovituslik kaitsta hästikinnitatud presendist või muust materjalist kattega, mis peab hästi vastu tuulele, vihmale, päiksele ja lumele. Riidest present on parem kui plastikust katted, mis on kergemini purunevad ja seeläbi ka lekkivad. Toiteväärtusele avaldavad mõju ka õhu ja päikesepaiste käes olemine ning ekstreemsed ilmaolud. „Vitamiinide vähenemine on vältimatu. See algab juba siis, kui sööta põllul lõigatakse. Esimese 24 tunni jooksul kaob 75% karotiinidest (vitamiin A). Isegi ideaalsete hoiustamistingimuste puhul kaob iga kuuga rohkem kui 5% vitamiinidest. See tekitab vajaduse täiendada toidukordi  vitamiinide ja mineraalide seguga, pakkuda tasakaalustatud sööta või lisada laialt levinud kontsentraate,“ lisab Crandell. On soovituslik läbi viia heina ja/või heinamaa toiduväärtuse analüüse, et teada saada, kas lisandideks on vajadust.

Ladustatud söödaga seotud terveisemured

Lisaks on oluline mõelda heinas ning muus hoiustatavas söödas peituvatele ohtudele. Hobusele võib saatuslikuks saada ka ainult kolme kuni kuue villimardiklase ära söömine. Neid võib leiduda heinas, mis on tehtud liblikõielistest taimedest, näiteks lutsern või ristik. Collins soovitab: „Hein, mis on tehtud veel õitsele puhkemata taimedest, on suure tõenäosusega villimardikatest puutumata, sest neid peibutavad hilissuve lutserni õied. Seega on vähe tõenäoline kokku puutuda selle probleemiga, kui hein on tehtud kevadel või varasuvel.“

Villimardikaid esineb sagedamini ka siis, kui on rikkalikult rohutirtse, sest nad toituvad viimaste vastsetest.

Heinas võib peituda veel üks oht tervisele: hobused võivad koos heinaga sisse süüa toidumürgistust tekitavate bakterite (Clostridium botulinum) eoseid. Crandell selgitab: „Kuigi see oht peitub pigem sileeritud söödas (nt kilesse pakendatud hein) kui kuivatatud heinas, tekitavad toidumürgistust tavapäraselt surnud loomad, kes on pallimise käigus heina sisse jäänud. Samuti, kui tallatud sööda sisse on sattunud nakatunud maapinda ning seda sööta sisse süüakse. C.botulinum’ile soodne keskkond soodustab ka hallituse teket ning kasvu – veel üks põhjus miks hallitanud heina loomadele mitte anda.“

Rohusilo on kõrge niiskussisaldusega hein, mis vahetult pärast lõikamist kokku pressitakse ning plastikusse pakendatakse. Selline protsess tekitab soodsa keskkonna nii kõrgele niiskustasemele kui anaeroobsele (ilma hapnikuta) käärimisele, mis omakorda soodustab C.botulinumi vohamist. Crandell hoiatab: „Hallitavat või ebaloomulikku värvi rohusilo ei tohiks söödaks anda!“

Samas soovitab Crandell heina ja rohusilo tähelepanelikult enne söötmist üle kontrollida ning kahtlasest söödast lahti saada. Ta selgitab: „Ümmarguste pallide puhul on kontrolli teostada keeruline, kuid kui saadaval on kvaliteetne sööt, siis hobused söövad seda ning jätavad riknenud heina alles, sest see lihtsalt ei maitse nii hästi.“

Teravilja ja jõusööda hoiustamine

Teraviljal põhineva sööda ja loomasööda suurim vaenlane on niiskus. Selleks, et vähendada mädanemise ja hallitamise riske, soovitab Crandell hoida sööta jahedas ja kuivas. Mahutid peaksid olema tihkelt suletud, et vältida niiskuse, putukate või näriliste sattumist sööda sisse. Loomasööda puhul mõjutab oksüdatsioon ka lühiealisi vitamiine, eriti aga B-vitamiin biotiini taset.

Kui teraviljad (nt kaer, oder ja mais) on kohas, kus nendeni jõuab rohke niiskus, võib see viia mükotoksiinide tekkimiseni, mis omakorda kujutab ohtu hobuste tervisele. Crandell manitseb: „Mitmeid mükotoksiine tekitavad seened, mis on lõikuse ja hoiustamise käigus sattunud teravilja sisse. Väga väikesed kogused tavaliselt mõju ei avalda. Hiljutise uuringu järgi on neid rohkem kui 80% teraviljasaagis. Kui aga hobused peaksid suurtes kogustes mükotoksiine toiduga sisse sööma, võib esimeseks ohumärgiks olla isu vähenemine.“

Tihti ei pruugi need seened olla nähtavad silmaga ega musta valguse käes. Crandell lisab: „Need võivad olla roosaka või punaka värvusega mõningatel maisiteradel. Kõige täpsem viis on saata proovid laborisse testimiseks. Sööt, mis näeb hallitanud välja, võib, aga ei pruugi olla mükotoksiinidega nakatunud, kuid sellist heina ei tohiks mitte mingil juhul hobustele sööta.“

Loomi, kes on manustanud nakatunud teravilja, ohustavad maksapuudulikkus ja tõsine neuroloogiline haigus, fumonisiini mürgitus (ELEM). Fumonisiini leviku kasvule aitavad kaasa niiske kliima ja soe suvi, millele järgneb märg ilm lõikusajal. Crandell soovitab: „Neil aastail, mil on ebasoodsad tingimused lõikusajal, on soovitav söödasegudes vähendada maisi osakaalu vähemaks kui 20%, lisaks veel vilja kuumutamine kas aurutamise, puhtimise või välja pressimise teel.“

Kõik teraviljad, mitte ainult mais on vastuvõtlikud hallitusele ja mütotoksiinidele. Crandell mainib, et Aspergillus’e seen tekitab teraviljades aflatoksiine. Suurtes kogustes võivad ka need hobuste tervisele olla ohtlikud.

Hoiustatud teravilja pikaealisus

Crandell selgitab, et loomasööda tootjad  määravad oma toodete aegumiskuupäevaks üldjuhul 30 kuni 60 päeva pärast tootmist. Kui loomaomanikud hoiustavad sööta ideaalsetes tingimustes, siis võib see olla ohutu 4-6 kuud, isegi nii kaua, et terad püsivad terveteja muutumatutena aastaid. Sööt peaks sisaldama mõne vigase maisitera ning hoitama niiskuskindlas tingimustes (niiskus vähem kui 13%) ja kaitstuna putukate ning näriliste eest.

Oma mõju kõlblikkusele avaldavad hoiustamisruumide temperatuur, niiskustase, õhu juurdepääs ja näriliste ning putukate tõrje. Crandell soovitab: „Asetage kottidesse pakendatud sööt aluste peale ning mitte kõrgemaks kui viis kotti, eriti silmas pidades niisket kliimat. Suletud kottides säilib sööt kauem kui avatud pakendites. Niipea kui kott on avatud, hakkab selles oleva sööda kvaliteet kokkupuutes õhu, niiskuse ja kuumusega järjest langema.“

Ta lisab, et lisades teraviljasegule söödasiirupit ja/või õli, tõuseb nende niiskussisaldus ning avaldab mõju nende säilivusele. Kõrge rasvaprotsendiga söödad on vastuvõtlikumad oksüdatsioonist põhjustatud kiiremale riknemisele. Oksüdatsioon lõhustab rasvu ja rasvas lahustuvaid vitamiine, mis omakorda põhjustab rääsumist. Crandell manitseb:  „Tootjad lisavad säilitusaineid, et aeglustada oksüdatsiooni, hallituse ja bakterite levikut, kuid need ei enneta kvaliteedi langust, mida põhjustavad kehvad hoiustamistingimused.“ Suvekuudel, mil tõuseb nii temperatuur kui õhuniiskus, väheneb ka sööda säilivusaeg. Selle tõttu soovitab Crandell hoida käepärast vaid nii palju sööta, millega ajab läbi kolm kuni kuus nädalat. Kui hankida suuremaid koguseid, on soovitav paigaldada laoruumidesse õhukonditsioneer.

Graanulitega täiendatud sööt säilib kauem, kuna niiskustase on madalam. Oma mõju avaldab ka kuumus, millega graanuleid on töödeldud. Crandell on täheldanud, et lisanditega söödad sisaldavad graanuleid, milles on vabad osakesed (valguallikad, mineraalid, vitamiinid, pärm). Samal ajal, kui graanulid üldiselt pikendavad säilitusaega, võivad teised segusööda koostisained seda hoopis lühendada. Crandell lisab: „Graanuleid segatake teraviljaga, peedi viljalihaga ja söödasiirupiga, kuid kõikide koostisosade kvaliteet ning erinevused nende niiskustasemetes mõjutavad säilivusaega.“

Kahjurite eest kaitsmine

Paljud probleemid, mida tekitab niiskus, vähenevad, kui hoiustada sööta paberkottides või puust anumates, mis lasevad söödal vabalt hingata. Kahjuks ei pruugi need olla kahjurite osas parimad variandid. Metallist või kõvast plastikust õhukindlate kaantega konteinerid vähendavad kadusid ja riknemist, samal ajal hoides eemal haigustekandjaid kahjureid. Neid haiguseid on mitu: Sarcocystis neurona(algloomade põhjustatud) hobuste entsefalomüeliit (EPM) ning leptospiroos.

EPMiga võivad hobused natatuda siis, kui manustavad sööta, kus on opossumi väljaheiteid. Leptospiroosi võivad nad saada, kui söödas on nakatunud imetajate uriini. Visake ära sööt või teravili, milles on kahjurite uriini või väljaheiteid! Parim ennetus on hoida sööta kohas, kuhu närilised ja teised kahjurid ligi ei pääse.

Sulgege punni, terasvilla või võrguga näriliste-suurused augud ruumides, kus sööta hoiustatakse, et hiiri eemal hoida. Samuti võib efektiivseks osutuda pesupehmendajaga riidetükkidega ala piiramine.

Hoidke sööta hästisuletavates anumates, mis on valmistatud materjalist, millest närilised ei saa end läbi närida, või pesukarud jm osavad olevused sisse ronida.

Crandell soovitab: “Tsinkrauast prügikonteinerid on väga efektiivsed kahjurite eemale tõrjumises. Kuna soe õhk tekitab külma pinnaga kokku puutumisel kondensatsiooni, mis omakorda tõstab hallituse tekkimise ohtu, toimivad need kõige paremini ruumides, mille temperatuuri saab kontrolli all hoida.“ Ta märgib samas, et metalliga ääristatud puidust anumad võivad samuti ennetada näriliste tekitatud kahju, kuid kahjuks ei hoia need eemal putukaid ega aita õhuga kokkupuutumisel tekitatud riknemise puhul.

Niiskus aitab kaasa mitte ainult hallituse tekkele, vaid ka putukate paljunemisele teraviljaterade seas. Crandell hoiatab: „Putukad nagu mardikad, teravilja lestad ja põrnikad söövad terasid seest väljapoole. Nende poolt kahjustatud terad on seejärel vastuvõtlikumad oksüdatsioonile ja hallitusele, põhjustades kopitanud lõhna ning märkimisväärselt sööda maitseomaduste langust.“

Kahjurite eest kaitse ei ole ainuke, mida hobuste sööt vajab. On oluline hoida sööta ja toidulisandeid lukustatud ruumides või konteinerites, millele ei pääse ligi ka oma latrist või koplist lahti pääsenud hobune. Hobune, kellel on takistamatu juurdepääs toidule, kahjustab oma tervist. Ning kui talus on veel teisigi kodulinde (pardid, kanad), -loomi või kariloomi, tuleb ka nende toiduvarud hoida hobustele kättesaamatus kohas.

Lõpetuseks

Hoiustades loomasööta ja teravilja korralikes tingimustes aitab see säilitada toiteväärtust ja maitseomadusi. Eriti peaks tähelepanu pöörama, et need oleksid jahedates ja kuivades tingimustes, et vältida niiskuse kogunemist. Samuti, varustades end kvaliteetse söödaga juba algusest peale, pikendavad hoiutingimused sööda eluiga ja toiteväärtust.

 

Tõlkija Maris Kuldkepp
Tõlke kasutamisel palun viidata originaal artiklile ja tõlkijale

Jaga see postitus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tagasi Blogi